Keskkonnakonsultant Piret Toonpere räägib, kuidas käib tuuleparkide keskkonnamõjude hindamine ja miks selle käigus alati linde, nahkhiiri ja taimi uuritakse. Lisaks selgitab ta lähemalt, millistest etappidest mõju hindamine koosneb, kuidas analüüsitakse tuulikute mõju inimeste elukeskkonnale ja kuidas käib tuulikute müra ning varjutamise mudeldamine.
Kehtna tuuleparkide planeeringute keskkonnamõjude aruannete esmased versioonid valmivad kevadel. Siis lähevad need tutvumiseks Kehtna inimestele ja kontrollimiseks erinevatele riigiasutustele. Seejärel materjale täiendatakse vastavalt saadud tagasisidele, saadetakse veelkord kontrollimiseks riigiasutustele ja alles seejärel otsustab volikogu, kas ja kuidas planeeringud kehtestada.
Millest hindamisel alustatakse?
„Esimene küsimus on, kas alale üldse saaks kaaluda tuulepargi rajamist. Selle küsimusega tegeleti valla üldplaneeringu koostamisel. Tuuliku püstitamiseks ei sobi üldjuhul koht, mis on elamutele lähemal kui üks kilomeeter. Välistatud on ka looduskaitselised ja riigikaitselised alad. Valla üldplaneeringu koostamisel hinnati tuulepargi rajamise võimalikkust Kehtna vallas ja selle käigus kaardistati alad, mis võiks potentsiaalselt tuulealaks sobida. Praegu käimasolevate detailplaneeringute keskkonnamõjude hindamisel uurime neid alasid põhjalikult,“ selgitab Piret Toonpere, kes juhib Lau, Pae ja Hiie tuulealade keskkonnamõjude hindamisi.
Läbi uuritakse kogu ala, mis esialgsel hinnangul tuulepargiks sobida võiks. „Pea aasta aega oleme aladel erinevaid uuringuid läbi viinud. Loodusuuringutest selgub, millistel aladel elab kaitse all olevaid liike, kelle kohta enne info puudus. Selleks käivad meil vastava valdkonna eksperdid kohapeal erinevaid vaatlusi tegemas. Haruldaste liikide elupaikade leidmine on üks olulisi kriteeriume, mis tavapäraselt vähendab oluliselt tuulepargiks sobiliku ala ulatust. Eesti looduse võrdlemisi head seisundit arvestades on üsna tavapärane, et seni läbi uurimata aladelt leitakse uusi olulisi pesitsus- ja kasvukohti. Kehtna aladelt oleme leidnud kanakulli pesapaiga ja ühe väga esindusliku nahkhiirte koondumiskoha,“ sõnab Piret Toonpere.
Looduses uuritakse neid valdkondi, millele tuulikutel võib olla oluline mõju – linnud, nahkhiired ja taimed. „Kui midagi täiendavalt uurida, peab oluline mõju olema põhjendatud,“ lisab ta.
„Kõik tulemused esitame ka Keskkonnaametile, kes kannab andmed Eesti looduse infosüsteemi. Infosüsteemidesse koondatud andmed on meie töö jaoks samuti väga olulised ja aitavad hinnata nii tuulikute kui ka muu inimtegevuse sobivust looduskeskkonda,“ sõnab Toonpere.
„Lisaks välivaatlustele ja infosüsteemide andmetele kasutame võimalusel ka teadusuuringute raames saatjatega varustatud lindude andmeid. Teadsime juba töödega alustades näiteks, et Kehtna vallas on üks aktiivne must toonekurg. Neid on Eestis väga vähe. Sellel konkreetsel mustal toonekurel on varasemast küljes GPS-seade ja nii teame, kus ta liigub. Siin piirkonnas oleme saanud kasutada ka ühe piirkonnas elutseva kaljukotka GPS-i andmeid. Lisaks arvestame kõigi varasemate loodusvaatluste ja -uuringutega, mis tuulepargi planeeringualade piirkonnas läbi on viidud,“ lisab Piret Toonpere.
Looduskeskkonda puudutavad välitööd lõppesid 2024. aasta sügisel, kui lõppesid lindude ränded ja nahkhiired jäid talveunne. „See on alles osa tööst. Väliuuringute, andmebaasiandmete ja piirkonna varasemate uuringute andmete põhjal selgub, mis alad on looduse vaates tuulikute jaoks välistatud ja millistel aladel koostatakse tuulepargi täpsem lahendus ja viiakse läbi erinevad täiendavad analüüsid,“ räägib Toonpere.
Elukeskkonna analüüs
Kui looduskeskkonna andmed on kogutud ja analüüsitud, siis töötatakse selle põhjal välja tuulikute võimalik paigutus alles jäänud aladel. „Selles etapis keskendume eeskätt inimese tervise kaitse tagamisele ja mudeldame müra ja varjutust,“ lisab Toonpere.
Tuulikute võimalike asukohtade osas teeb arendaja keskkonnaekspertidega koostööd. „Arendajad teavad tuulikute tehnilisi aspekte. Meie aga teame loodusolusid ja välistavaid tegureid. Loomulikult on tuuliku paigutuse eelduseks maaomaniku nõusolek – kellegi maale ilma omaniku loata tuulikut ehitada ei saa,“ toonitab ta.
Inimese vaates analüüsitakse ja mudeldatakse läbi võimalik müra levik ja varjutuse esinemine. „Need on kõige suuremad häiringud, mis võivad tekkida. Lisaks vaatame visuaalseid mõjusid ja teeme nähtavusanalüüse. Eraldi tähelepanu all on olulised vaatekohad ja kultuuriväärtusega objektid, mille puhul võib olla vaja jällegi tuuliku paigutust muuta,“ kirjeldab Toonpere.
Müra osas on täpsed nõuded kehtestatud. „Meie hindame, kui kõrge müratasemega tuulikuid võib rajada, et õuealadel vastaks kõik normidele. Arendaja annab info, millist tuulikut nad tahaksid püstitada ja meie modelleerime müra levikut arvestades vastava tuuliku müraheidet,“ räägib Toonpere. Kui soovitava lahenduse müranõuded ei ole täidetud, tuleb valida teine mudel, vaiksem tuulik, paigutada see elamust kaugemale või vähendada tuulikute arvu.
„Vahest on huvitav teada, et müra modelleerimisel kujutame me ette kõige ebasoodsamat olukorda ja samal ajal kasutame kõige rangemat müranormi. Selleks arvutame kõik müranäitajad läbi olukorras, kus tuuliku hääle levikuks on lausa ideaalne keskkond, müra on maksimaalsel tasemel ja tuul puhub otse elamu suunas. Kehtna vald on juba oma üldplaneeringus sätestanud, et lähtub tuulikute osas kõige rangemast elamualadel kehtivast müranormist ehk öisest sihtväärtusest (40 dB), et tagada hea elukeskkond ja ennetada võimalikke probleeme,“ lisab keskkonnakonsultant.
Kas mõjude hindamisel infraheli käsitletakse?
„Selles osas on maailmas tehtud väga palju uuringuid ja mõõtmisi. Infraheli tekitavad ka looduslikud allikad nagu tuul ja veelainetus, aga ka liiklus või kodumasinad. Teadusuuringud ei ole tuvastanud tuulikute tekitatava infraheli kahjulikku toimet inimeste tervisele. Näiteks Inglismaal, kus on üle 9000 maismaatuuliku, ollakse seisukohal, et tuulik ei tekita sellisel määral infraheli, et see saaks ületada tervise kaitseks kehtestatud norme,“ selgitab Toonpere.
Liikuvad labad võivad tekitada varjude langemist läheduses asuvatele elamutele, kui päike paistab. „Arvutame iga elamu ja õueala kohta välja, kas seal varjutamist esineks. Eestis normi kehtestatud ei ole, kuid lähtume teiste riikide heast tavast. Aasta peale kokku võib summaarselt maksimaalselt langeda elumajale varjutus 10 tundi aastas. Kui mudeldamine näitab, et varju võib esineda heast tavast rohkem, siis muudetakse tuuliku asukohta või pannakse planeeringusse kirja kohustus teatud kuupäevadel ja kellaaegadel tuulik seisata,“ kirjeldab Toonpere.
Riigiasutuste ettepanekud
Aruande valmimisel vaatavad selle üle kõik seotud ametiasutused, kes peavad andma tagasisidet oma pädevusvaldkonnas. „Keskkonnaamet vaatab looduskaitselisi küsimusi, Päästeamet näiteks tuletõrjeveevõtu kohti. Alates Terviseametist kuni Muinsuskaitseameti ja Kaitseministeeriumini vaatab enam kui kümme ametiasutust üle kõiksugu aspektid ja annab tagasisidet, kas planeeringut ja mõjude hindamise aruannet peab täiendama. Täiendame ja täpsustame seni, kuni vastutav ametiasutus on veendunud, et asjad on nende pädevusvaldkonnas korras. See on sisukas ja põhjalik koostöö eri ametiasutustega. Samuti saavad aruandega selle valmimisel tutvuda ja arvamust avaldada kõik, kes on soovinud olla kaasatud planeeringu menetlusse,“ ütleb Toonpere.
Varasem kogemus on näidanud, et esialgsetest uuritavatest tuulealadest langevad laias laastus pooled välja. „Teatud juhtudel võivad tingimused mõnel alal muutuda nii karmiks, et tuulikut ei ole mõistlik enam rajada. Näiteks saab rajada tuuliku, mis võib töötada ainult talvel, kuid ilmselt ei ole see mõistlik. Selleks uurimegi kõike olulist, et anda ausaid vastuseid,“ lisab keskkonnakonsultant.
Hans-Jürgen Schumann
Seily Sõgel-Raid