18. august 1996 läheb Järvakandi kui Eesti klaasipealinna ajalukku päevana, mil peapiiskop Jaan Kiivit pühitses sealse esimese luterliku kiriku.

Tegemist ei ole täiesti uue ehitisega, vaid algselt kauplusena ning hiljem raamatukogu ja alevivalitsusena kasutusel olnud hoone kapitaalse ümberehitusega, mida laiendati lõuna poole eeskoja ja kellatorniga. Projekti autoriks oli arhitekt Illar Kannelmäe.

Esimene Järvakandi nime kandev pühakoda püstitati Rapla koguduse abikirikuna juba 1854. aastal omaaegse Järvakandi ja Kehtna valla piirile Lellapere/Käbikülla. Selle baasil moodustati 1945. aastal iseseisev Järvakandi Peetri kogudus. 1980. aastate lõpu rahvuslik ärkamisliikumine tõi ka sellesse väikesesse kogudusse uut hingust ja värsket verd.

Kuna Järvakandi alevi rahval oli tülikas pääseda 17 km kaugusele asuvasse pühakotta, hakati 1993. aasta sügisest korraldama regulaarseid jumalateenistusi Järvakandi alevi klubis.

Järvakandi alevisse oma kiriku ehitamise initsiaatoriks sai tollane Järvakandi alevi volikogu esimees ja hilisem vallavanem Tõnu Saar, kes oli ühtlasi ka Kehtna külje all tegutsenud Järvakandi Peetri koguduse juhatuse esimees. Kiriku ehitamist finantseeris peamiselt Juva sõpruskogudus Soomes, kellega tekkisid esmalt head suhted muusikute vahel, mis hiljem arenesid laiemaks ja tänaseni aktiivselt toimivaks koostööks.

Kuna vana Järvakandi kirik, mis nüüd kannab Kehtna kiriku nime, oli pühendatud apostel Peetrusele, sai uue kiriku kaitsepühakuks apostel Paulus. Aasta pärast kiriku valmimist rajati Järvakandi alevisse ka oma surnuaed.

Väike ja armas puidust pühakoda, kuhu mahub istuma ligi 80 inimest, asub alevi pargi servas ning on igale Järvakandist läbisõitjale kergesti leitav.

EELK Rapla Maarja Magdaleena kogudus.

20. juunil 1854 pühitses Rapla koguduse õpetaja Eduard Pontus Haller kunagise Järvakandi ja Kehtna valla piirile Käbikülla ehitatud pühakoja Rapla koguduse abikirikuks, mis pühendati Jeesuse esiapostlile Peetrusele. Kuna hoone ehitati Järvakandi mõisa maadele, hakkas see kandma Järvakandi Peetri kiriku nime. Selle madala ja algselt ilma tornita, palvemaja meenutava hoone lääneküljele ehitati haritorn alles 33 aastat hiljem. 1922. aastal rajati kiriku ette kalmistu, mistõttu rahvasuus hakati Peetri kirikut ka kabeliks või kabelikirikuks kutsuma. 1914. aastal sai kirik orelimeister Terkmanni töökojas valmistatud oreli. 1939. aastal valmis altarikujuks koopia kuulsa Taani kunstniku Thorvaldsen’i õnnistavast Kristusest, mille originaal asub Kopenhaageni toomkirikus.

Kuna Rapla õpetaja käis seal reeglina vaid korra kuus armulauateenistusi pidamas, tegid põhilise töö ära kohapeal elanud köstrid. Kõige kauem oli selles ametis Leonhard Vatsar, kes sai 1950. aastal ka diakonipühitsuse ning teenis kohalikku rahvast ustavalt 36 aastat. Praegune kogudusemaja ehitati kiriku taha vana hoone asemele 1957. aastal.

Päris oma õpetaja on Peetri kirikul olnud vaid kahel lühikesel perioodil: Friedrich Uuspõld aastatel 1938–1941 ning Jaanus Noormägi täpselt pool sajandit hiljem, aastatel 1988–1991. Mõlemad oma õpetajaga perioodid kujunesid kogudusele sisuliseks tõusuajaks – lisandus uusi inimesi, peeti sagedamini jumalateenistusi ja koguduse tegevus aktiviseerus märgatavalt.

1992–1998 täitis Järvakandi koguduse vaimuliku ülesandeid diakon Jaan Kähar, kelle 1991. aastal asutatud Johannese seminar Kehtnas tõi alevisse uut mõtlemist ja värsket vaimu. Varem oli aastakümnete jooksul seal tegutsenud kompartei funktsionäride koolitus, mis oli oma paratamatu pitseri jätnud.

Nõukogude ajal ei tohtinud ühel kogudusel olla mitut pühakoda, mistõttu registreeriti 1945. aastal Järvakandi juriidiliselt iseseisva kogudusena, kuigi sisuliselt jäädi tegutsema Rapla koguduse osana. Kui 1996. aastal valmis Järvakandi alevis oma kirik, muutus väikese koguduse jaoks kahe kiriku ülalpidamine raskeks. Nüüdseks on Kehtna piirkond taas ühendatud Rapla emakogudusega ning nii Peetri kirik kui ka kalmistu kannavad Kehtna nime.

Lelle kogudus asutati 1851. aasta jaanuaris. Jumalateenistuskoht asus esialgu Kullimaa talus, praegusest kirikust umbes 20 km kaugusel. Kivikirik ehitati aastatel 1866–1868 Riia peapiiskop Platoni poolt eraldatud raha eest. Projekteerimine toimus väga lihtsalt – joonised kopeeriti 1:1-le. Lelle kiriku joonis aastast 1865 on maha joonistatud Läti Laudna kiriku jooniselt, mis pärineb 1864. aastast. Ehituseks kulus 11 000 rubla. Põhiliseks tööjõuks olid kohalikud eestlased.

Lelle kiriku ametlik pühitsemistseremoonia toimus alles 26. augustil 1876 Püha Kolmainu auks, pühitsuse viis läbi Pärnu preester Aleksander Poletajev.

Lelle koguduse esimesteks preestriteks olid 1850–1852 Fjodor Snamenski ja Pjotr Timofejev (mõlemad teenisid ühe aasta), 1852–1858 Vassili Polistovski ning seejärel Vassili ja Aleksei Verhhoustinski. Viimane teenis kogudust aastatel 1864–1869 ehk kirikla ja kiriku valmimise ajal.

Lelle apostlik-õigeusu kogudus oli 19. sajandi keskpaiku üks suuremaid kogudusi Põhja-Liivimaal. Lelle kirikule kuulus 3,5 dessatiini maad (~7 ha).

Koguduse liikmete arvu kohta on teada järgmist: 1891. aastal – 1657 inimest, 1901. aastal – 1800 inimest, 1930. aastal – 1220 inimest, 1933. aastal – 1068 inimest, 1974. aastal ligikaudu 100 inimest ja 1998. aastal umbes 30 inimest.

Kiriku esimene kapitaalremont toimus aastatel 1923–1924 ja maksis 2200 Eesti marka. Viimane remont viidi läbi 1973. aastal Moskva Patriarhaadi rahastusel.

Seoses Juuru kiriku sulgemisega 1961. aastal liideti Juuru kogudus Lelle kogudusega.

Kirikut kasutab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Lelle Püha Kolmainu kogudus.