Maailmas on segased ajad. Kui 2022. aastal, pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse, oleks keegi väitnud, et kolm aastat hiljem, 2025. aastal, pole lahendust endiselt leitud ja olukord maailmas muutub vaid keerulisemaks, oleks olnud seda raske uskuda. Inimloomusele on omane loota paremat, kuid kahjuks ei lähe asjad alati nii, nagu sooviksime.
Me oleme täna olukorras, kus ka nädal tundub pikana ja vastuolulisi uudiseid tuleb mitmelt mandrilt. Keda uskuda või mida uskuda? Tõenäoliselt pole siin ühte ainuõiget vastust. Kas võtta Trumpi administratsiooni väljaöeldut sõna-sõnalt või püüda seda kuidagi tõlgendada? Ilmselt on mõlemad lähenemised õigustatud, kuid paraku ei oska ei mina ega ilmselt enamik inimesi alati teri sõkaldest eraldada.
Mida sellises olukorras teha? Tõenäoliselt on kõige mõistlikum hoida pea külmana ja mitte lasta end igast uudisekillust mõjutada. Viimased aastad on olnud majanduslikult keerulised, erinevate tegurite koosmõjul on paljud inimesed kannatada saanud. Täiendav ärritusallikas ei aita kellegi vaimsele tervisele kaasa, seega tasub teadlikult piirata üleküllastavat infovoogu ja keskenduda sellele, mida ise mõjutada saame.
Mõelgem täna sellele, et meil on jätkuvalt oma riik, väike aga armas. Kui liita ennesõjaaegne ja taasiseseisvumisperioodi järgne aeg, oleme me rohkem olnud siiski iseseisev ja vaba. Ja see on suur väärtus. Riik ei ole valitsus, riik ei ole peaminister, riik ei ole vallavanem. Riik oleme meie, meie pered, sõbrad, tuttavad. Nii et riiki kaitstes kaitsme me eelkõige neid, oma väärtusruumi, oma elukeskkonda. Ja hoolimata raskustest on Eesti üks elamisväärne paik.
Riigikaitse õpetajana märkan sageli, et iseseisvust peetakse enesestmõistetavaks – justkui kraanist voolavat sooja vett või elektrit, mis jõuab meieni pistikupesast. Ometi pole vesi alati kraanist tulnud ja ka elekter on inimkonna ajaloo kontekstis üsna uus nähtus. Oleme nende hüvedega harjunud, kuid iga avarii või tõrke korral tunnetame teravalt nende puudumist. Sama kehtib ka riigi ja vabaduse kohta – ei tahaks, et nende väärtust mõistaksime alles siis, kui need hakkavad kaduma. Kui häirekellad lõpuks lööma hakkavad ja oht on juba käega katsutav, võib olla isegi liiga hilja. Seepärast on igaühe panus oluline – peame iga päev tegutsema selle nimel, et Eesti riik kestaks.
Me ei saa oma geograafilist asukohta muuta ja paraku ka naabrit. Küll aga peame sellega arvestama ja igapäevaselt näitama, et meie ründamine ei ole mõistlik. Ehk siis- metsas on palju väikseid loomi, kuid siil süüakse viimasena- siil võib kurku kinni jääda. Peame riigina olema ühtne kui siil – iga okas loeb, nagu sama nimega õppuse moto ütleb. Ja just igaüks meist ongi see okas.
Üks asi, mida me saame teha on mäletamine ja järgnevatele põlvedele ajaloost rääkimine. Ärge jätke seda vestlust või neid arutelusid määramatusse tulevikku. On arusaadav, et mida kaugemale meist jäävad Eestit mõjutanud ajaloolised sündmused, seda kaugemaks võib muutuda ka isiklik suhe. Hoidkem seda põlvkondade ülest sidet, see innustab.
Hoidke ennast, oma lähedasi ja meie riiki!
Elagu Eesti!
Tanel Viks
Kehtna vallavanem