Fotol Piia Põder sepistatud auhinnaga. Foto Tiina Kõrtsini.
Üks väike Jane jäi lavastajale silma neljandate klasside ettelugemiskonkursil. Üks täiskasvanud Jane leiti tantsulavastusest ja kutsuti prooviesinemisele. Rochesteri osatäitjad käisid enne pühapäevaseid lavastusproove ratsutamist õppimas. Nii kasvas Kehtna mõisa õuele toodud „Jane Eyre’ist“ ettevõtmine, kus kümned noored said kogeda, kui palju uurimist, harjutamist ja koostööd mahub ühte teatriõhtusse.
Kehtna vald tunnustas lavastaja Piia Põderit „Jane Eyre’i“ lavastamise ja Kehtna mõisa toomise eest tiitliga „Kultuuritegu 2026“. Ligikaudu 1600 vaatajani jõudnud lavastuse taga oli pikk ettevalmistus, milles said kokku kirjandus, muusika, tants, tehnilised lahendused ja kohalike inimeste abi.
Selle loo algust tuleb otsida ajast, mil mõisa õuel polnud veel publikut ega tribüüni. Lavastaja ammune soov oli ette võtta Charlotte Brontë romaan ning küsimus, mida selle kaudu öelda.
Kõigepealt tuli lugu
Piia Põder oli tahtnud „Jane Eyre’i“ lavastada juba pikemat aega. Sobiv hetk ei olnud varem saabunud. Kui mõte viimaks küpseks sai, tuli esmalt leida tekst, mis kannaks tema jaoks teose olulisi tähendusi.
Olemasolev näidendiversioon teda ei kõnetanud. Sündmuste valik ja loo ülesehitus ei toonud esile seda, mida tema romaanis tunnetas. Nii kirjutas ta lavateksti ise.
„Lavastajana küsin endalt alati, millise emotsiooniga võiks publik pärast etendust saalist lahkuda. Millised küsimused võiksid õhku rippuma jääda?“ selgitab Põder.
Kirjutamisele eelnes põhjalik uurimistöö. Ta luges romaani korduvalt ning tutvus Charlotte Brontë eluloo, lapsepõlve ja õdede saatusega. Teda huvitasid kokkupuuted kirjaniku kogemuste ja romaani maailma vahel. Google Street View’ abil käis ta virtuaalselt paigas, kus Brontë üles kasvas, ning uuris hooneid, mida on peetud Rochesteri mõisa võimalikeks eeskujudeks.
Põderi jaoks aitab selline süvenemine leida loomingust üles selle pärisosa: kogemused ja küsimused, millest lugu võis sündida. Samal ajal tuleb dramatiseerides teha valikuid. Kõik romaani sündmused lavale ei mahu, kuid autori põhiidee peab säilima.
Esimeseks prooviks valminud dialoogid polnud veel teatriproov. Põder luges neid koos oma elukaaslasega, kellel teatriga seost ei ole. Nii sai kuulata, kuidas kirjutatud laused kahe inimese vestluses kõlavad.
Ühe suurema lavastuse valmimiseks kulub tema sõnul ligikaudu poolteist aastat. Umbes aasta võtab idee küpsemine, uurimine, kirjutamine ja ettevalmistus. Sellele järgneb ligi pooleaastane prooviperiood.
Noorele antud võimalusega kaasnes vastutus
Projektteatri puhul kujuneb iga lavastuse jaoks oma koosseis. Osa näitlejaid on varasematest töödest tuttavad, osa liitub esimest korda.
Põder märkab noori konkurssidel, festivalidel ja koolitöös. Rapla Gümnaasiumi draamaõpetajana puutub ta kokku ka Kehtna valla noortega, kellele teatriga seotud valikained annavad võimaluse oma huvi ja oskusi näidata. Sealtki on viinud tee lavastusprojektidesse.
Väikese Jane’i osatäitjat kuulis ta Raplamaa neljandate klasside ettelugemiskonkursil. Sobivus sai talle selgeks juba seal. Ühe täiskasvanud Jane’i võimeid tundis ta varasemast, teist märkas aga tantsulavastuses. Sõnateatri oskused selgusid prooviesinemisel.
Selline märkamine võib anda noorele esimese võimaluse suuremas lavastuses kaasa teha. Võimalusega käib aga kaasas üsna konkreetne kokkulepe oma ajaga.
Põder räägib osalejatele algusest peale, et proovid toimuvad tavaliselt pühapäeviti. Umbes pooleks aastaks tuleb need päevad suures osas teatrile jätta. Proov kestab enamasti kuus kuni kaheksa tundi, mõnikord kauemgi.
Kõik need tunnid ei möödu oma rolli mängides. Vahel tuleb oodata, kuni harjutatakse teiste stseene. Ka siis peab oskama oma aega kasutada ning olema valmis õigel hetkel tööga liituma.
Lavale jõudnud tulemus sisaldas seega ka oskust kokkulepetest kinni pidada, keskenduda ja teistega arvestada. Need olid osa iganädalasest teatritööst.
Kuidas istub Jane ja mida mõtleb Rochester?
Ajastukostüüm üksi tegelast ei loo. Põder soovis, et noored mõistaksid ka maailma, kus nende tegelased elavad.
„Tahtsin, et noored ei mängiks lihtsalt ajastukostüümides tänapäeva inimesi, vaid mõistaksid, kuidas inimesed tollal käitusid, rääkisid ja liikusid.“
Proovides uuriti kõneviisi, kehahoiakut ja seltskondlikke kombeid. Harjutati, kuidas istuda sirge seljaga tooli eesmisel kolmandikul, ning arutati, milline vestlus sobis tolleaegsesse seltskonda. Kultuurist või ilmast võis rääkida, isiklikud mured ja küsimused jäid teistsugusesse suhtlusruumi.
Need detailid aitasid noortel mõista, kuidas ühiskondlikud ootused inimese käitumist kujundavad. Mida paremini näitleja oma tegelase keskkonda tunneb, seda usutavamaks saab muutuda tema mäng.
Peaosaliste töö nõudis veel eraldi süvenemist. Jane’i ja Rochesteri mahukates dialoogides tuli läbi mõelda iga lause taga peituvad tunded, soovid ja vastuolud. Põder tegi nendega lisaproove, et avada teksti tähendusi ja tegelaste suhteid.
Pika prooviperioodi jooksul tuli ületada ka hetk, mil hästi selgeks saanud mäng hakkas muutuma automaatseks. Repliigid ja liikumised tulid juba iseenesest, kuid tähelepanu võis hajuda.
Lavastaja ülesanne oli tuua näitlejad tagasi stseeni sisse: kuulama, reageerima ja mõtlema, et tuttav olukord mõjuks igal etendusel uuesti elavana.
Mõisahoone sai tervikuna lavastuse osaks
Mängupaiga otsimine algas pärast materjali valimist. Kaaluti mitut võimalust, kuid Kehtna mõisa kasuks rääkisid nii kunstilised kui ka praktilised tingimused.
Loos on kaks olulist mõisakeskkonda. Kehtnas pakkusid hoone fassaad, suured aknad ja teine korrus võimalusi neid kujutada. Fassaadile projitseeritud visuaalidega muudeti tegevuspaiku ja olustikku. Ülemise korruse ruumides tantsiti, akendele ilmusid näitlejad ning oma koht tuli leida keelpillikvartetile.
Mõis võimaldas tegevusel ulatuda üle terve hoone. Vaataja ees elas maja koos looga.
Sama oluline oli võimalus seal pikalt valmistuda. Talvisteks proovideks oli vaja siseruume, elektrit, soojust, tualette ning kohta, kus toitu soojendada ja teed teha. Mõisa omaniku Erki Araka vastutulelikkus lubas meeskonnal kasutada maja mitme kuu jooksul.
Põder elab ka ise mõisa kõrval. Lähedus oli lisaväärtus, kuid tema sõnul ei otsustanud mängupaiga valikut.
Ühe stseeni taga võis olla pikk harjutamine
Ühes lavastuse meeldejäävamas stseenis põgenes Inga Tarto kehastatud tegelane teise korruse aknast lina abil alla. Publik nägi põgenemist, kuid selle ettevalmistus algas hoopis madalamate akende juurest.
Inga harjutas Rapla Kultuurikeskuses järk-järgult kõrgemale liikudes. Läbi tuli proovida jalanõud, kostüümi mõju liikumisele ja pikk parukas. Turvalise lahenduse loomise eest hoolitses Kalju Visnu.
Lavastaja jaoks jäi see ärevaks hetkeks ka etendustel. Helipuldis olles teadis ta täpselt, millal stseen läheneb. Vihm ja märjad pinnad lisasid keerukust, kuid laskumised õnnestusid.
Vihmaga seostub ka üks Põderi kõige liigutavamaid mälestusi. Viimase etenduse ajal sadas tugevalt just siis, kui Jane pidi pulmakleidi seljast võtma. Lavastuses tähistas see senisest elust lahtilaskmist ja uue etapi algust.
Näitlejanna jätkas lausvihmas oma mängu. Põderi jaoks muutis ilm stseeni veelgi mõjusamaks, justkui oleks loodus looga kaasa mänginud. Seda meenutades räägib ta ka enda pisaratest.
Muusika, kostüümid ja kümned nähtamatud ülesanded
„Jane Eyre’i“ tegemisse oli Põderi hinnangul kaasatud kokku ligikaudu 50–60 inimest. Lavastuses osales umbes 40–50 noort. Nende kõrval töötasid kunstilised ja tehnilised tegijad ning abilised, kelle ülesandeid publik enamasti ei näinud.
Lavastuse visuaalse maailma eest vastutas kunstnik Maarika Riismaa. Patrik Sebastian Unt kirjutas muusika, mis kõlas koos keelpillikvartetiga. Lauluõpet toetas Thea Paluoja. Tantsijate juhendajad olid Tuuli Roosi ja Riho Pohla.
Tehnilisi ja loomingulisi lahendusi aitasid ellu viia Sigrid Kesküla, Javier ja Heiti Vahtra. Grimmi eest hoolitses Mirthel Pesti ning soengute eest Kadi Tikerpalu.
Kostüümide valimise ja korraldamisega tegeles Age Rebel, kes vajadusel ka õmbles. Suurem osa rõivastest pärines Rakvere Teatrist ja kostüümilaenutusest Must Luik. Kümnetele osalejatele tuli leida ajastusse sobiv riietus, peategelastele eri stseenide tarbeks mitu komplekti.
Rochesteri osatäitjad õppisid Kehtna tallis ratsutama. Lavastuses osalesid ka kutsarid ning koostööd tehti kahe Kehtna valla hobutalliga.
Samal ajal tuli kirjutada rahastustaotlusi, leida toetajaid, teha eelarve, sõlmida kokkuleppeid ja valmistada reklaammaterjale. Keegi pidi transportima dekoratsioonid ja tehnika, paigaldama tribüünid, korraldama liikluse ning rentima välikäimlad. Öösiti valvasid etenduspaika ja sinna jäetud vara turvatöötajad.
Need ülesanded moodustasid lavastuse toimimiseks vajaliku terviku. Ükski neist ei toonud üksinda etendust publiku ette, kuid igaühe tegemata jäämine võinuks seda mõjutada.
Kehtnas leiti nii vanad raamatud kui ka parkimiskohad
Kohalik abi ulatus lavastuse sisust publiku vastuvõtmiseni. Kehtna raamatukogu aitas leida ajastusse sobivaid raamatuid. Hobutallid toetasid ratsutamisstseenide ettevalmistamist ja läbiviimist. Kehtna vald toetas ettevõtmist ning aitas mõelda korralduslikele vajadustele.
Kehtna Mõisa OÜ lubas kasutada oma maad ajutise parklana. Suure publiku puhul oli see oluline praktiline lahendus. Mõisa omanik Erki Arakas andis aga tegijatele pika ettevalmistusaja jooksul nii ruumi kui ka usalduse.
Põder meenutab seda vastuvõttu soojalt. Abi pakkusid ettevõtted, asutused ja eraisikud, igaüks oma võimaluste järgi. Nii sai lavastus sideme paigaga juba enne, kui publik kohale jõudis.
Publikuhuvi ületas ootusi
Esialgu arvestas meeskond väiksema külastajate arvuga. Huvi kasvas aga nii suureks, et mitmel korral otsiti võimalust istekohti lisada. Tegijatele helistati ja kirjutati sooviga veel etendusele pääseda.
Ühel hetkel tuli piir seada. Rohkem kohti ei saanud lisada publiku mugavuse ja turvalisuse arvelt. Kokku nägi lavastust ligikaudu 1600 inimest.
Tagasisidega kaasnesid uued ettepanekud. Kohalikud pakkusid Põderile võimalikke mängupaiku ja teoseid, mida tulevikus lavastada. Üks teatrikogemus oli pannud inimesi oma kodukoha hooneid ja paiku uue pilguga vaatama.
„Jane Eyre“ jääb tegijate otsusel sellisel kujul ühekordseks ettevõtmiseks. Selle mahuka lavastuse kordamist ei kavandata. Kehtnas saadud kogemus on aga juba järgmisi mõtteid kasvatanud.
Ühest lavastusest kasvas julgus jätkata
Pärast „Jane Eyre’i“ korraldas Põder koos pere ja sõpradega augustis oma koduaias Eesti taasiseseisvumispäevale pühendatud kontsertlavastuse. Kohalike soe vastuvõtt julgustas edasi minema. Seejärel sündis MTÜ Kehtna Kultuuriaed, mille eesmärk on edendada kohalikku kultuuri- ja kogukonnaelu.
Kultuuriteo tunnustust peab Põder oluliseks kogu meeskonnale. Kõige suuremat uhkust tunneb ta inimeste üle, kes olid valmis koos õppima, katsetama ja pika töö lõpuni tegema.
„Tuleb julgeda katsetada, koos teha, eksida, õppida ja avastada selle kõige kaudu ka iseennast,“ ütleb ta.
Kehtna mõisa „Jane Eyre’i“ lugu jääb meenutama üht suurt teatrikohtumist, aga talletab ka selle sünni. Noored, kellele anti vastutusrikkad rollid. Pühapäevad, mis kulusid proovidele. Inimesed, kes kirjutasid muusika, leidsid kostüümid, seadsid valguse või aitasid parkimist korraldada.
Nende töö näitab, millise põhjalikkusega saab maal teatrit luua. Ja noore jaoks võib just sellisest kogemusest saada teadmine, et suure loo tegemises on koht ka temal.
Laura Lotte Vahtra – Kõige rohkem jäi meelde oma grupp
Lavastuses koolilast ja Georginat mänginud Laura Lotte Vahtra jaoks oli oluline võimalus näidendis kaasa teha ja tunda end osana toredast grupist.
„Avastasin, et näitlejatega on väga tore aega veeta ja lava taga on riiete vahetus vahel väga kiire,“ meenutab ta.
Oma esimese suure lavastuse kogemuse eest soovib Laura Lotte tänada ka Piia Põderit.
„Olen talle väga tänulik, et ta korraldab selliseid asju ja võtab gruppi uusi inimesi. Jäin oma esimese suure etenduse kogemusega väga rahule. Piia muutis selle nii toredaks ja oli väga vastutulelik,“ ütleb ta.






