Pildil vasakult Getri Metsallik ja Katriina Läll
Kui kaheksanda klassi õpilane Getri mõtleb Valtu koolile, meenub talle esimene koolipäev. Ta mäletab, kes ta kooli tõi ja mis tal seljas oli. Vilistlase Katriina mälestustes on esimesena punastest tellistest maja, vanad koridorid ja vahetunnid, mil sõpradega kulli mängiti.
Nüüd seisab vana koolimaja kõrval uus juurdeehitus. Getri käib siin iga päev, Katriina tuleb tagasi vilistlasena. Mõlemad märkavad, kui palju on maja muutunud. Ja mõlemad räägivad kõige pikemalt inimestest.
„See oli tõesti nagu teine kodu,“ ütleb 20-aastane Katriina oma kooliaja kohta. Tema klassis oli lapsi, kellega ta oli koos juba lasteaiast saadik. Aastatega kasvasid nad nii lähedaseks, et Katriina nimetab oma klassi lausa pereks.
Getri tunneb kaheksandas klassis midagi sarnast. Ka tema klassiga on koos läbi käidud nii kergemad kui ka raskemad ajad. „Mida aastaid edasi, seda lähedasemaks klass saab,“ ütleb ta.
Keldrisöökla, kuhu mahtumine oli omaette ettevõtmine
Uuest majast rääkides jõuavad mõlemad kiiresti sööklani. Varem söödi keldris, kus oldi tihedalt külg külje kõrval. Getri meenutab, et laua keskmist tooli püüti vältida: sinna istumiseks tuli teistest mööda pugeda. Nüüd on söömiseks rohkem ruumi ja akendest tuleb päevavalgus.
Katriinale meenub vanast sööklast veel midagi muud. Seal peeti kord luuleõhtut, milleks tema klass õppis ära Krati loo ja meisterdas loole ka krati. Kaminasaalis kuulati hämaras üksteise etteasteid. Kuigi ruum oli kitsas talvepäevadel ka vägagi jahe on sellelgi oma koht kooli mälestustes.
Samas teavad mõlemad, mida avaram maja juurde annab. Katriina mäletab sündmusi, kus kõik kuulajad vanasse saali ei mahtunud ning osa pidi lapse esinemist koridorist kuulama. Uus saal aga annab võimaluse rohkem inimesi kokku tuua.
Getrile meeldib juurdeehitus nii seest kui ka väljast. Katriina pilk jääb peatuma kõrgel saalil ja söökla valgustitel. Vilistlasena märkab Katriina muutust juba garderoobis: varem oli seal talveriietega liikudes kitsas, nüüd saab üleriideid jätta ruumi mõlemale poole ja liikumiseks jääb rohkem ruumi.
Kool, mis muutus nädalavahetusega
Getri jaoks ei sündinud uus maja korraga. Ehituse ajal muutusid koolis ajutised seinad ja käiguteed ning mõni tund toimus teistes hoonetes. „Lähed reedel ühest koolist välja, tuled esmaspäeval uude kooli tagasi,“ kirjeldab ta toonast tunnet.
Katriina aitas ehituse ajal vabatahtlikult asju välja ja tagasi sisse vedada. Kooli uuendamise plaane oli ta näinud juba õpilasena, kuid päriselt valmis maja üllatab teda ikka. Vahel tänaval möödudes vaatab ta juurdeehitust ja imestab, kui palju kool on kasvanud.
Muutused toovad meelde ka selle, mis oli enne. Katriina meenutab oma vana klassi seinamaalinguid ja põrandat. Kui klass kunagi korda tehti, oli uus ruum ilus, kuid esialgu ka võõras. Tuttavad kohad olid ju kadunud.
Inimesed, kes teevad koolist oma kooli
Uues majas on rohkem ruumi, kuid Getri jaoks ei ole kõige tähtsam muutus seotud seintega. Nüüd leiab tema sõnul koolis ka vaiksema nurga, kui tahab sõbraga omaette rääkida. Samal ajal on tore, et maja on senisest rohkem kasutuses. Kool ei piirdu üksnes klassiruumidega: siin käivad koos ka raamatukogu, noortekeskuse ja kogukonna inimesed.
Üks inimene, kellega mõlemal noorel seostub Valtu kool, on direktor Andres Saks. Katriina mäletab sõite spordivõistlustele ja seda, kuidas Andres õpilasi treenis ning neile kaasa elas. Vahel astus ta direktori kabinetti ka lihtsalt juttu rääkima. Getri ütleb, et direktori juurde minnakse nii spordiasjade kui ka muude küsimustega. „Direktor on direktor, aga ta on sõber ka,“ võtab ta selle suhte kokku.
Katriina on rõõmus, et Andres on kooli juhtinud kogu tema kooliaja ning jäi ametisse ka suure ehituse ajaks. Getri hinnangul oskab direktor olla korraga nõudlik ja lahke. „Ma olen väga õnnelik, et ma sellel ajal siin koolis olen, kui Andres direktor on,“ ütleb ta. Katriina soovib, et Andres saaks uut maja veel kaua juhtida; Getri lisab muiates, et pärast ehitust vääriks direktor ka üht suve, mil päriselt puhata.
Lugusid on majas rohkem kui ühel põlvkonnal
Katriina ja Getri peres on Valtu koolis käinud mitu põlvkonda. Katriina uuris kooli lugusid põhikooli loovtööna valminud dokumentaalfilmi jaoks. Ta rääkis õpetajate ja endiste õpilastega ning sai teada, mida nemad sellest paigast mäletavad. „Nende lugusid kuulata sellest koolist tegi kuidagi minu jaoks selle kooli veel lähedasemaks,“ ütleb ta.
Mõned lood liiguvad edasi kooli traditsioonides. Getri räägib mustast mantlist, millele lõpetajad tikivad oma nimed ja annavad selle siis järgmisele lennule. Samuti lisab iga lend puidust esemele midagi, mis nende klassi meenutab. Ühel päeval on seal oma jälg ka Getri klassil.
Kui Getri kümne aasta pärast vilistlasena tagasi tuleb, loodab ta näha tuttavaid õpetajaid. Veel enam loodab ta tunda, et koolipere on endiselt kokkuhoidev ja toetav. Katriina tahaks tulla koos mõne koolikaaslasega, kes uut maja veel näinud ei ole. Ta näitaks neile uusi ruume, võtaks siis välja vanad fotod ja meenutaks, milline nende kool kunagi oli.
Selleks ajaks on uus maja saanud osaks Getri ja teiste praeguste õpilaste koolimälestustest. Katriina omad algavad punastest tellistest ja kullimängust koridoris. Mõlemal on põhjust tagasi tulla.
Seily Sõgel-Raid, kommunikatsioonispetsialist
