Martin Herem oma üksusega
Üks-kaks-kolm – start! Pardid hakkavad jooksma? Mitte päris iga käsu peale. Aga kui õige hääl tähendab maiust, liigub terve üksus üsna kiiresti soovitud suunas. Järvakandis on reservkindral Martin Herem leidnud Hispaania teeteo tõrjumiseks abilised, kes võtavad oma tööd vägagi isukalt – India jooksupardid.
Kui endine kaitseväe juhataja räägib aiamaa kaitsmisest, jõuavad üsna kiiresti jutu sisse kaitseliinid, patrullid, ründeüksused ja vastase inkubatsioonikeskused. Ainult et seekord pole vastaseks sõjaline üksus, vaid üks Eesti aednike tüütumaid nuhtlusi – Hispaania teetigu.
Ja ründeüksus? See on sulgedega.
Martin Heremi jooksupardid on Järvakandis tegutsenud alles mõned nädalad. Mõte neid pidada tuli üsna praktilisest tähelepanekust. Tema tütar oli pardid kevadel võtnud munade ja ilu pärast, Herem aga oli juba eelmisel aastal märganud, kui hea isuga linnud nälkjaid söövad.
Nüüd patrullivad pardid nii maja ümber kui ka kaugemal.
Ainult kaitseliinist ei piisa
Heremi sõnul suudavad pardid ala, kus nad paar päeva tegutsevad, nälkjatest märgatavalt puhtamaks teha. Eriti oluline on aga see, et oma aias aitavad nad uued sissetungijad kiiresti üles leida.
„Põhiline on see, et nad hoiavad su aia nendest puhtana,“ kirjeldab Herem.
Aga ainult oma aia kaitsmisega tema arvates kaugele ei jõua.
„See pole ainult kaitsmine, me oleme ka ründeüksus,“ ütleb ta.
Rünnak tähendab seda, et pardid viiakse kohtadesse, kust Hispaania teeteod ümbruskonda levivad. Sageli on need vanad komposti ja aiajäätmete ladestamise kohad, võsaalused või muud niisked ja varjulised paigad. Mõnes sellises kohas võib Heremi sõnul tunni jooksul kokku korjata sadu nälkjaid.
Tema mõte on lihtne: kui jääda võõrliiki tõrjuma ainult oma aia piirile, tulebki seda lõputult teha. Tõrjuda tuleb ka kohtades, kus nälkjaid massiliselt leidub.
Ehk Järvakandi pardiväe taktikast lühidalt: kaitse oma aeda, aga ära unusta vastase tagalat.
Miks just jooksupardid?
India jooksupart näeb välja, nagu oleks tavaline part otsustanud end sirgu ajada ja kuhugi väga tähtsale kohtumisele kiirustada.
Tal on kõrged jalad, pikk ja peenike kael ning iseloomulik püstine, veidi pingviini meenutav kehahoiak. Ja nimi ei valeta: teiste partide tavapärase paterdamise asemel suudavad jooksupardid liikuda päris kiiresti. Lisaks on nad head munejad – keskmiselt võivad nad muneda 200–250 muna aastas.
Aedniku seisukohalt on neil veel üks väga meeldiv omadus. Heremi kogemuse järgi ei kipu nad aias taimi üles kraapima ega lilli hävitama. Tema sõnul pole ka lindude väljaheited suurel maa-alal eriliseks probleemiks kujunenud.
Kõige tähtsam on aga nende isu nälkjate järele.
Ja kui kõht saab täis? Siis võib isegi kõige paremini motiveeritud eriüksus otsustada, et operatsioon on selleks korraks lõppenud.
Herem räägib, et patrullile minnes on pardid alguses väga agarad, kuid mõne aja pärast võib neile juba suuri nälkjaid ette pakkuda ja linnud vaatavad: söö ise.
Käsk, maius ja minek
Omaette vaatepilt on pardikarja juhtimine.
India jooksupardid hoiavad kokku ega kipu üksi seiklema. Inimesega suhtlemise põhimõtted saavad nad samuti kiiresti selgeks. Selleks pole vaja isegi perfektset „prääks-prääksu“ ära õppida.
Heremi sõnul sobib märguandeks põhimõtteliselt ükskõik milline kindel heli – vile, klõps või muu hääl. Kui sellele järgneb toit, õpivad linnud seose kiiresti ära.
Kanatoit on selles süsteemis eriti mõjuv argument.
Nii võibki seltskonna vajalikku kohta juhtida üsna klassikalise valemiga: märguanne, maius ja minek.
Mõni juhtimisvõte töötab ilmselt ühtviisi hästi nii kahe- kui ka neljajalgsete ja sulgedega alluvate puhul.
Üksi pardid seda sõda siiski ei võida
Siin tuleb lõbusale pardiloole lisada üks oluline märkus.
Hispaania teeteo tõrjumisel on kõige tõhusam järjepidev korjamine. Tavaliselt tähendab see, et inimesed käivad nälkjaid ise aiast ja haljasaladelt kokku korjamas. Jooksupartide pidajatel on aga selles töös abilised olemas – pardid teevad suure osa korjamistööst inimese eest ära. Ka Herem ütleb otse: „Korjamine aitab. See on ainukene asi, mis aitab.
Suve teisest poolest kuni külmade saabumiseni muutub eriti tähtsaks munakogumite otsimine ja hävitamine. Üle tasub vaadata niisked ja varjulised paigad, lillepotid, taimekastid ja erinevate esemete alused. Võõrnälkjate tõrjes saab kombineerida käsitsi korjamist, püüniseid ja kunstlikke varjepaiku, mille alla nälkjad kogunevad.
Oluline on ka oma aed korras hoida ning aiajäätmeid mitte loodusesse viia. Just koos aiajäätmete ja mullaga võivad võõrnälkjad ning nende munad jõuda uutesse kohtadesse. Kui aias juba võõrnälkjaid leidub, ei tasu sealt taimi ega kompostmulda teistele jagada.
See ongi koht, kus Järvakandi lugu muutub pardiloost kogukonnalooks.
Mis oleks, kui pardid oleksidki kogukonna omad?
Herem pakub vestluses välja mõtte, mida tasub vähemalt kaaluda. Kui ühel inimesel pole tahtmist või võimalust jooksuparte pidada, võiks neid pidada kogukond.
Lindude eest hoolitsetaks kordamööda, neile antaks vett ning neid liigutataks piirkonnas sinna, kus nälkjate levik on parajasti kõige suurem. Vajadusel tuleks alad enne niita ja võsast puhastada, sest tihedasse padrikusse pardid kuigi meelsasti ei lähe.
Umbes nagu kogukonna lambad. Ainult et need lambad prääksuvad, jooksevad hanereas ja peavad Hispaania teetigu suurepäraseks lõunasöögiks.
Heremi kogemus näitab vähemalt üht: võõrliigi leviku ees ei pea käsi üles tõstma. Üks inimene saab oma aia puhtamana hoida. Naabrid saavad koos nälkjaid korjata. Kogukond saab kaardistada probleemsed kohad, korrastada võsaaluseid ning lõpetada aiajäätmete loodusesse viimise.
Ja mõnikord võib appi võtta ka pardid.
Sest Hispaania teetigu ei tunne kinnistupiire. Seetõttu pole võitlus tema levikuga ainult ühe aiapidaja mure.
See on kogukonnatöö.
Järvakandis on vähemalt üks üksus selleks juba valmis.
Neil on kaks jalga, püstine rüht ja hea söögiisu.
Ja kui käsk antakse – siis nad jooksevad.
Seily Sõgel-Raid, kommunikatsioonspetsialist
