Vaatamisväärsused

 
Kehtna vallas on arvukalt ajaloolisi, arhitektuurilisi ja looduslikke vaatamisväärsusi ning turismiobjekte. Arhitektuuriobjektidest on huvipakkuvamad vanad mõisahooned, kirikud ja kalmistud;  ajaloolistest ja rahvapärimustega seotud Keava Linnamägi, Paluküla Hiiemägi, Kastna pärn, looduslikest vaatamisväärsustest maastikukaitsealad Keava, Palasi ja Loosalu rabades, karstiala Pae külas, vanad  mõisapargid. Kõige uuem raba laudtee koos ujumise võimalustega asub Mukri rabas, mida tasub kindlasti külastada
 

 

Mõisad

 

  1. Eidapere (Edaperre) 1828

  2. Ingliste (Haehl, varem Leppick) 1526

  3. Keava (Kedenpäh) 1470 (raamat Raplamaa mõisad ja mõisnikud 1486)

  4. Kehtna (Kechtel) 1559 (raamat Raplamaa mõisad ja mõisnikud 1470)

  5. Lelle 1559

  6. Pae 1241 - täielikult hävinenud

  7. Ohekatku (Odekat) 1453 - täielikult hävinenud, hoone oli ilmselt väiksem puitehitis

Eidapere

Eidapere (Heytepyrsse) küla on esmakordselt mainitud 1530. aastal. 1812. aastal alustas Lelle mõis siia klaasivabriku rajamist. Vabrik töötas 1928. aastani. Lelle mõisa karjamõis rajati siia 1828. aastal. 1877. aastal eraldati Eidapere mõis Lelle mõisast iseseisva rüütlimõisana. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli parun Oskar Theodor Hoyningen-Huene.

 

Klassitsistlik puidust peahoone ehitati 1930-ndatel põhjalikult ümber koolimaja tarbeks.

Ingliste

Siiani on elevust tekitanud Ingliste nimesaamise lugu. Mõnede legendide järgi olevat keskajal siinsetel põldudel nunnad töötanud kui inglid, teiste järgi on see tuletatud 1694-1724 omanikuks olnud Engdese nimest. Kuidas see täpselt oli, ei tea enam keegi. Esimest korda mainitakse Ingliste mõisa 1526. aastal.

Keila jõe kaldale püstitatud härrastemajas on jälgi mitmest ehitusetapist alates 16. sajandist, olulisimad laiendused tehtud 18. sajandi teisel poolel. Põles 1906. aasta jaanuaris ja taastati seejärel veidi lihtsamal kujul, 1984 põles mõis taas. Mõis ja osa pargist on erakätes.

Keava

Keava mägede lõunapiiril vastu põlde on üksik järskude nõlvadega küngas, mida tänapäeval kutsutakse linnamäeks ja kus juba eelmise aastatuhande algul asus puitseinte ja palissaadidega linnus. Vene kroonikatest on teada, et juba 1054. aastal tegi Kiievi-Vene suurvürst Izjaslav Jaroslavitš sinna oma esimese sõjaretke eestlaste maal. Keava ei ole mitte üksnes muistne, vaid ka ajaloolises mõttes oluline paik. Sest kes oleks hakanud ründama mõnd vaest või kõrvalist küla. Keavas peeti aastalaatu. Avarale linnuseõuele (30x80m) oli vaenlase ilmumisel võimalik tõmbuda varjule. Koguda kokku kariloomad, naised ja lapsed, leida eneseusule kinnitust. Arheoloogide arvates oli Linnaaluste küla (Litnanas) alal paiknev Keava toonase Eestimaa esimesi paiku, mida võiks käsitleda viikingiajastu eel- ehk aolinnana. Keava mõisa kohta on esmakordselt teateid 1486. aastast. 1517. aastal oli see tühi. 1532. aastal, teistel andmetel 1564 siirdus Keava Anrepite suguvõsale. 1724 omandasid mõisa Staalid – üks Lõuna-Harjumaa jõukaimaid perekondi, kelle valdusesse kuulusid erinevatel aegadel kümmekond mõisat. Omamoodi vürstiriik! 1767. aastaks oli Keava siirdunud meeskohtunik Friedrich Johann von Staali pärijate vahelise kokkuleppe põhjal kindralmajor Gustav Wilhelm von Staali kätesse. Laialt maailmas ringi liikunud mees tundis nii õukonda kui etiketti, korraldas maskiballe ja ilutulestikke, hoolitses aia ja põldude eest. Tema ajal ehitati Keavasse ka kahekorruseline varaklassitsistlikes vormides härrastemaja. Sest kätte oli jõudnud aeg, mil ümberringi kerkisid ühe suurejoonelisemad ja kunstiküllasemad lossid, mil rajati parke ja paisutati üles väiksemgi veenire, mil Balti mõisnikust oli saanud omamoodi primus motor, esimene pikal hierarhiaredelil, kes ehitavad endale hooneid kui templeid, otsekui oleks kätte jõudmas viimnepäev. „Après nous le dèluge" – pärast meid tulgu või veeuputus, näikse olevat kirjutatud iga elu ja iga muinasjutu esikaanele. 1797. aastal omandas Keava ratsaväekapten Bernhard Friedrich von Rosen. Ostusummaks oli 67 000 hõberubla. 1822. aastal oli Keava taas korra müüa. Sedapuhku tõusis omanikuks kammerhärra Karl Otto von Lilienfeld, kes oli laiendamas oma perekonna Kehtna valdusi. Ostusummaks oli 60 300 bankorubla. 1830. aastal panditi mõis taas; seekord Friedrich Gottlieb von Rosenile, kellelt selle 1853. aastal ostis 57 000 hõberubla eest Georg Magnus von Fresen, kes samuti pärit Eestimaa ühest võimsamast suguvõsast. 1864. aastal läks Keava mõis pärandina Magnuse pojale staabiratsaväekapten Magnusele, kellelt selle Hans Jacob Magnuse surma järel 1914. aastal päris tema poeg, parun Gebhard von Fersen. Siin võiks loole panna punkti. Kui ei oleks alles varemeid, mis annavad minevikule mõtte, mis meenutavad kauget ja kättesaamatut. Varemed, mis vaatavad mööduvat avatud silmil, on pühad!

Kehtna

Kehtna alevikku läbiva Tallinn-Rapla-Türi maantee äärde jääb endine Kehtna mõis. Pargipuude vahelt avaneb vaade mõisa peahoonele, mis annab tunnistust ühest kunagisest suurejoonelisemast mõisaansamblist Lõuna-Harjumaal. Kehtna (tollases kirjaviisis Kechtenel) mõis rajati 1485. aastal von Vietinghoffide poolt. Järgnevatel sajanditel vahetas mõis korduvalt omanikke, 1777. aastal oli see taas Vietinghoffide omandis. Ehitati kahekorruseline varaklassitsismilt klassitsismile ülemineku perioodi kuuluv härrastemaja, kasvuhoone, viinaköök, piiritusekelder, ait, laut, tall, valitsejamaja ja muid majapidamises vajalikke hooneid. 1874. aastal omandas tollal Rapla kihelkonna ühe suurema mõisa Otto Herman von Lilienfeld. 1905. a rahutuste ajal põles Kehtna mõisahoone nagu paljud ümberkaudsed. 1906. aastal alustas O. H. von Lilienfeldi poeg mõisahoone taastamistöis, mis lõpetati 1910. aastal. Hoone sai tänase ilme - härrastemaja algne madal balusterrinnatisega kelpkatus asendati vormika mansardkatusega, esifassaadile lisati sammasportikus.

Hoone sisemuses viib tammepuust trepp teisele korrusele, kus paiknevad maja esinduslikumad ruumid: ballisaal, nn. ampiirsaal, jahisaal, talveaed. Akendest paiknevad vaated mõisaparki. Park on Kehtna mõisakeskuse kõiki hooneid siduv haljastu, millega liitub kaks alleed. Mõisapargi rajamist alustati 18. sajandil, pargi rekonstrueerimistööd toimusid 20. sajandi algul Georg Kuphaldti kavandi alusel. Park koos härrastemajaga moodustab tugevate juugendlike (art nouveau) joontega kompleksi. 1920.a mõis võõrandati ja tegutses edasi riigimõisana. 1925. aastal alustas õppetööd Kehtna Kõrgem Kodumajanduskool, mille ruumid paiknesid härrastemajas ja valitsejamajas, praktilisi töökogemusi omandasid õpilased mõisalaudas ja kasvuhoones. Kodumajanduskooli päevil anti kooli hoonetele nimed: peahoonet kutsuti „Koidula", valitsejamaja „Kivila", lisaks neile olid veel „Varjula", „Priimula", „Metsala". Kodumajanduskool töötas sõja lõpuni. Sõjajärgsetel aastatel koolitati Kehtnas põllumajandusspetsialiste, kolhoosiesimehi, parteitöötajaid. 1953. aastal valmis uus koolihoone, härrastemajast sai 1958.a loodud Kehtna sovhoosi kontor. 1966. aastal liideti kool ja majand. Vastloodud Kehtna Näidissovhoostehnikum hakkas koolitama maaparanduse spetsialiste.

Aastakümnetega on osa mõisahoonetest lagunenud või lammutatud, säilinud ehitised on muinsuskaitse all ning enamuses eraomandis. Mõisa park on tänapäeval üheaegselt looduskaitse ja muinsuskaitse all. Laienenud on ka pargiala: uute koolihoonete ja elamute vahelised haljasalad seovad pargi orgaaniliselt aleviku loodeosas paikneva metsapargiga, kuhu on rajatud kaks staadioni ja ehitati põhikooli hoone.

Lelle

Lelle ümbruse soised  ja metsased alad on olnud piiriks Eesti- ja Liivimaa kubermangude vahel. Esimesed teated Lelle mõisa kohta on pärit 1596. aastast. 1870. aastal ostis mõisa H. Th. Von Hoyningen-Huene. Tema poeg Ernts oli aktiivne ja innovaatiline mõisnik, kes lasi endise puust mõisa asemele ehitada uhke historitsistlikus stiilis mõisa peahoone. 1905. aastal pandi mõis Veliselt tulnud mässuliste poolt põlema, mille käigus sai peahoone tugevalt kannatada. Hiljem ehitas omanik üles vaid osa majast, mis on säilinud tänaseni.

 

Kasutatud allikad:
 
25 mõisa Raplamaalt / Kairi Toomet, 2005
 
101 Eesti mõisa / Juhan Maiste, 2014
 
Raplamaa mõisad ja mõisnikud / Alo Särg, 2007
 
 
*pildid on illustratiivsed
 
 
Looduslikud vaatamisväärsused
Kehtna valla territoorium on suur, ligi 40 kilomeetrit põhjast  lõunasse ja 15 kilomeetrit idast läände.  Loodus ja maastik on siin vahelduv ja mitmekesine.  Suur osa valla loodusmaastikust jääb Kõnnumaa maastikukaitseala piirkonda. Kõnnumaa on eriline maastikuline kooslus, mis on tekkinud jää-aja lõpul mandrijää sulamise tulemusena. Seda iseloomustavad künkad, mäed ja nende vahele jäävad väikesed järved, rabad ning metsatukad.  Suuremad mäealad ehk mõhnastikud jäävad Palukülasse Lelle piirkonnas, Panga mägedesse Lokuta piirkonnas, Lelle mõisa pargi ümbrusse ja Keava lähedusse Linnaaluste küla piirkonda. 
Valla maa-alale jäävad samuti mitmed  laukarohked rabad -  osa Loosalu rabast, Mukri, Imsi, Palasi, Keava. Loosalu ja Mukri rabadesse viivad looduse õpperajad.
Järvi on valla piirides suhteliselt vähe, nendeks on  soos paiknevad rabajärved või kunstlikult tekitatud paisjärved, nagu Räägu ja Estoonia.  Suurematest jõgedest on tuntuim Ingliste piirkonnas voolav Keila jõgi.
Palju on vallas metsa - niihästi pakse põlismetsi kui ka  istutatud parkmetsi. Laiad ja avarad on põllud ning heina-ja karjamaad.