Kehtna valla matkatee

 

Kehtna valla matkatee pakub 72 km ulatuses loodus- ja kultuurielamusi ning hulga sportimisvõimalusi, mistahes aastaajal ja iga ilmaga. Võta kampa pere või sõbrad ja asu avastama Kehtna valla saladusi ja imetabaseid hetki. Matkateed ning selle eri osi võib läbida kas ühe hooga või etapiti. 

 

 

KEAVA TERVISERADA

 

Matkatee põhjaosast, Inglistest rajale asudes on esimeseks suuremaks peatuspaigaks Keava terviserada. Rada kulgeb läbi n-ö mägede ja orgude ning on sobilik ka lastega peredele. Pealegi saab valida 1,4 km või 2,7 km pikkuste viidastatud teekondade vahel. Rajal olles tuleb arvestada, et sellel liiguvad ka maastikuratturid. Terviserajal olles tasub põigata ka lähedalasuvale järsunõlvalisele Keava linnamäele. 9.-12. sajandi keskpaigani oli Keava linnus üks suurimaid Eesti aladel. 

 

Järsunõlvaline, puudega ääristatud Keava linnamägi asub keset põlde, Linnaaluste küla lähedal. Sellel paiknenud Keava linnus oli paik, kuhu varjuti ohuolukordades. Tegemist oli neemiklinnusega, mis oli kaitstud kõrgemate vallide ja kraavidega. Keava linnus jäi 1054. aastal ette Novgorodi suurvürst Izjaslavile, kuid eestlased vallutasid selle tagasi. Keava linnust täiendati ja ehitati üles mitmel korral, kuni see 13. sajandi alguses hävines põlengus. 

 

Keava linnamägi pole matkateel aga ainus ajaloo hõngu pakkuv objekt. Mööda matkateed lõuna suunal liikudes, Keavas raudtee ületamise järel, võib end ühel hetkel leida Kehtnast. Lisaks sellele, et siin on võimalik keha kinnitada ja matkaks varusid täiendada, on väärt peatuspaigaks Kehtna mõisa ümbritsev park.

 

KEHTNA MÕISA PARK

 

Kehtnat väisates ei saa märkamata jääda barokse ilmega Kehtna mõis ja selle arvukad abihooned. Mõisa park on Raplamaa üks suuremaid ja liigirikkamaid. Hõredamates ja tihedamates puudegruppides on esindatud nii pärismaised vahtrad, pärnad, aga ka tammed. Viimaseid on parki istutanud kõik möödunud presidendid, muuhulgas Konstantin Päts. Kuid lisaks kodumaistele puu- ja põõsaliikidele leidub pargialal ligi poolsada võõrliiki. 

 

Nii nagu pargid ikka, on ka Kehtna mõisa park pidevas muutumises. Rolli mängivad nii aeg, mille toel puud ja põõsad aina kasvavad ning saavad lõpugi, kui ka inimese soov kujundada ümbritsevat oma äranägemise järgi. Pargi rajamist alustati küll juba 18. sajandi lõpul, kuid praeguse ilme on see saanud möödunud sajandi alguses, Riia linnaaedniku Georg Kuphaldti abil. 

 

Eriilmelised puude grupid ja pargi veesilmad pakuvad lisaks silmailule ka elupaika paljudele taimedele ning vee- ja laululindudele. Üks linnuhuviliste lemmikuid pargis on puukoristaja (Sitta europaea). See tihasesuurune laululind on julge ja uudishimulik ning võib matkajat lähedalt uudistama asuda. Ta on meie sulelistest ainus, kes võib puutüvel turnida ka pea alaspidi. Kui paljud pargielanikud sätivad end varasügisel rändele, siis puukoristaja on üks neist, kes toimetab puuhiiglaste keskel kogu aasta vältel. Sestap ei tasu peljata, et pargis on lehetul ajal vaikne. 

 

Matkateel lõuna suunas endasi liikudes, tasub veidi enne Lellet põigata kirdesse, Paluküla terviseradade poole. Olgu väljas langemas kuldseid vahtralehti või puid katmas härnarüü, Paluküla piirkond ja terviserajad on atraktiivsed igal aastaajal.

 

PALUKÜLA TERVISERAJAD

 

Kokku on Palukülas 7 km terviseradasid, mille hulgas on kolmekilomeetrine tähistatud õpperada. Lisaks saab siit minna Paluküla-Loosalu 7,7 km pikkusele matkarajale. Paluküla on ideaalne paik aktiivseks puhkepäevaks, olgu siis mõttes matkamine, jooksmine või rattasõit. Kettagolfi austajaid ootab siin põnev 18 korviga rada. 

 

Lumistel talvedel on lisaks hooldatud ja valgustatud suusaradadele avatud ka kaks mäenõlva, mis sobivad kelgutajatele, lumelauasõitjatele, tuubisõitjatele ja isegi mäesuusatajatele. Paluküla Hiiemäel seistes võib tekkida tunne, justkui oleks sattunud mõnele Lõuna-Eesti kõrgendikule. Hiiemägi on oma 106 m juures Loode-Eesti kõrgeim punkt, millelt avanevad vaated väärivad uudistamist nii lopsaka rohuga suvel kui krõbekülmal talvepäeval. Hiiemäe jalamil asub tiik lõkkeplatsi ja telkimisalaga.

 

Palukülast põhimatkateele tagasi liikudes ning 15 km talumaastike keskel lõuna suunas astudes võib end ühtäkki leida Eidaperest. Eidaperest Järvakandini, mis on matkatee üheks otsaks, pole palju jäänud, kuid enne seda on väärt mõte vaadata üle Mukri raba, mis on Kehtna valla üks pärlitest. 

 

MUKRI RABA

 

Eidaperest 4 km kagu suunas sammudes terendab imeline Mukri raba. See paik on leidnud tee nii eestlaste kui Eestit väisavate turistide südamesse. Mukri raba on üks Eesti vanimaid järve soostumisel tekkinud rabasid. Elamusi pakuvad sügisesed laudtee ääres punetavad kuremarjad, talvine haudvaikus, suvine rüüda kurblik hääl ning kevadine kaugustest kostuv tetrede kudrutamine. 

 

Ei leidu just palju rabasid, mis saaksid suvel külalisi võluda sadade veepinnal õitsevate vesiroosidega. Kusjuures esindatud on nii valge vesiroos (Nymphaea alba) kui väike vesiroos (Nymphaea candida). Kes vett ei pelga, võib end kasta Mukri järve jahutavasse, tumedasse vette. 

 

Killukese Mukri raba imetlemiseks läbib raba 2,5 km pikkune ettevalmistatud loodusrada, mida on võimalik läbida isegi kuiva jalaga. Mukri raba vaatlemiseks on võimalik tõusta ka tugevasse 18 m kõrgusesse vaatetorni, kust avaneb vaade arvukatele laugastele, älvestele ja ümbritsevatele metsamaastikele.

 

RABADE ARENG

 

Kuigi Kehtna vallas leidub lisaks Mukrile arvukalt muidki soid, pole kogu vald nendega kaetud. Selle valguses tasub uurida, kuidas sood üldse tekivad ning miks neid pole päris igal pool. 

 

Paljud sood saavad alguse aegamisi taimedega kinni kasvavatest veekogudest. Aegade jooksul on nõnda soodeks saanud järved, lahed ja isegi jõelooked. Sood võivad alguse saada ka arumaadel, kus vesi hakkab mingil põhjusel pinnasesse kogunema. Sood on pidevas muutumises ja arenemises. Madalsoo või siirdesoo kujunemine kõrgsooks ehk rabaks võib kesta tuhandeid aastaid.

 

Raba esimeseks arengujärguks on enamasti madalsoo, mille puhul valgub vesi ümbritsevatelt nõlvadelt soo keskosa poole. Madalamatesse osadesse valgunud vesi on väheliikuv ja seetõttu muutub see tasapisi hapnikuvaeseks. Liigniiske pinnase ja hapnikuvaesuse tõttu hakkab aegamisi ladestuma turvas. Sellelt niiskelt alalt võib veel leida erinevate taimede kooslusi. 

 

Siirdesood võib pidada aga üleminekuks madalsoost kõrgsooks. Turbakihi pealmise kihi taimede kontakt toitaineterikka põhjaveega on vähenenud. Madalsoodes on taimestik veel rikkalik, aga siirdesoos tekib soopinna kõrgematel osadel nõudlikel taimedel toidunappus. Seda kasutavad ära turbasamblad, kes saavad hakkama üsna toitainetevaestes tingimustes.

 

Kõik rabad on sood, aga kõik sood pole rabad - nii võiks kokku võtta soo viimase arengujärgu Eestis ehk raba. Kõrgsoos ehk rabas on turbakiht niivõrd paks, et taimejuured põhjaveeni ei ulatu. Taolistes oludes suudavad kasvada vähesed taimeliigid. Rabataimestik ongi üsna liigivaene ja kidur. Kui madalsoodes võib kasvada kuni 230 liiki soontaimi, siis rabades vaid 40 ringis. Silma paistavad vaevakased. Kuna raba pind on kumer, valgub pinnavesi keskosast servade suunas. Raba võib võrrelda kummulikeeratud kausiga.

 

Soode kartmise üheks põhjuseks on aga älved. Älveid võib kohata soode osas, kus liikuv vaba vesi koguneb soopinna madalamatesse osadesse. Enamasti on need lohud kaetud erkrohelist tooni turbasambla liikidega. 

 

JÄRVAKANDI

 

Kui kopsud on Mukris mõnusat rabaõhku täis tõmmatud ja mõni jõhvikaski mättalt nopitud, mööduvad kilomeetrid Järvakandi suunal suisa lennates. Kuigi Järvakandi on Kehtna valla üks suuremaid asulaid, ümbritseb seda igast küljest loodus. Seega on näiteks metsaskäik vaid väikese jalutuskäigu kaugusel. Aga Järvakandiski on võimalik veeta aktiivselt vaba aega terviserajal ja discgolfi pargis.

 

Järvakandi alevi servas kulgeb 3 km pikkune terviserada. Suvel on see tunnustatud jooksurada ja talviti tehakse siia suusarajad. Järvakandi terviseraja jooksurajal kulgeb 18 korviga discgolfi rada, mida ümbritseb mets. Raja pikkuseks on kokku 2660 meetrit.

 

KLAASIMUUSEUM

 

Üks Järvakandi pärle on klaasimuuseum, mis rajati 2000. aastal. Endisesse klaasitehase tööliselamusse sisse põigates võib eest leida mitte üksnes Järvakandi klaasitööstuse ülevaate, vaid kogu Eesti klaasitootmise ajalugu tutvustava väljapaneku. Klaasimuuseum annab ülevaate klaasi valmistamisest läbi 400 aasta. Seda pikka ajalugu ilmestavad mitmed muuseumi eksponaadid, aga eriti imetlusväärne on tehase "Tarbeklaas" toodangu väljapanek.

 

LOODUSES LIIKUMINE

 

Suur osa Kehtna valla matkateest kulgeb kesk rabasid, metsi ja erisuguseid niite. Matkateel ja looduses liikudes tunned, kuidas ümbritsev laeb ja kannab sind argimuredest eemale. Ära aga lõõgastudes unusta, et oled looduses külaline ning seetõttu suhtu nii elusolenditesse kui ka külastusobjektidesse austusega. Kõik, mille jaksad loodusesse vedada, jõuad sealt ka utiliseerimiseks ära tuua. Mõtle läbi kõik esmavajalik: võta kaasa vett, lae täis telefoniaku, riietu vastavalt ilmaoludele.

 

Kui väljas on soojakraadid, kontrolli enda riideid ja keha pärast iga looduses käiku, sest mõni puugihakatis võib priiküüti soovida. Ka pole kõik metsas leiduvad taimed ohutud, mistõttu ei tasu näiteks sinilillede korjamise või võsaülaste ja hariliku näsiniine puutumise järel näppe suhu või silma toppida. 

 

Näiteks Harilik näsiniin (Daphne mezereum) on mürgine pea kogu taime ulatuses. Kuni pooleteise meetri kõrguse põõsa puhul on mürgised nii aprillis ilmuvad roosakad õied, kui punakad viljad. Näsiniine kõige toksilisemad osad on viljad ja oksad.

 

Söödavatest marjadest tulevad eelkõige silme ette mustikad, pohlad, metsmaasikad, jõhvikad ja mõnikord ka rabamurakad, kuid suve keskpaigast tasub silmad lahti hoida ka hariliku kukemarja osas, eriti rabades liikides. 

 

Harilik kukemari (Empetrum nigrum) on nimelt meie soode ja rabade igihaljas kääbuspõõsas. Sageli kasvab kukemari koos kanarbikuga, keda ta ka lehtede poolest veidi meenutab. Kukemarja vili on must läikiv marjataoline luuvili. Need tumedad viljad valmivad enamasti juuli lõpul või augusti alguses ja püsivad vartel kuni järgmise aastani. Kui rabamuraka aeg otsa saab, algab kukemarja-aeg. Kukemarju mekkides võib tunda, et neil on üsna suured seemned. Maitselt on nad õrnalt hapukad ja väga vesised. 

 

 

OLE VALMIS KOHTUMISTEKS

 

On vähetõenäoline, et läbitud 72 km jooksul ei õnnestu kohata ühtegi elusolendit. Ole valmis meeliergutavateks kohtumisteks. Näiteks laiub Kehtna vallas mitmeid suuri rabasid ja nende uhkusteks võib pidada kaljukotkaid. Matkateel liikudes võib lennus silmata muidugi kõiki meie viit kotkaliiki, kuid kaljukotkas on kindlasti neist üks võimsamaid ja suursugusemaid. Kuigi võib tekkida tahtmine teda mõnda rappa otsima minna, siis sellega ei tasu vaeva näha. 

 

Kaljukotkas (Aquila chrysaetos) 

 

Pea kahemeetrise tiibade siruulatusega kaljukotkas on rabade kuningas, kel on väga teravad meeled. Ainuüksi saaki võib ta märgata kilomeetrite kauguselt. Teda võib enamasti silmata taevalaotuses lendamas ja temaga lähedalt kohtumine on suuresti kinni õnnes. 

 

Eestis elutseb 55-65 paari kaljukotkaid, keda võib enim kohata hõredalt asustatud piirkondade ümbruses, eriti suuremates rabades. Kaljukotka keha alapool on kuldse hõnguga pruun, pea punakaspruun ja pealaelt kollakas. 

 

Kaljukotkas on üsna paaritruu lind ja iga paar elab aasta läbi oma pesitsuspaikkonnas. Pesa ehitab kotkapaar enamjaolt suure männi ladvaharude vahele. Talvel võib kaljukotkaid silmata ka lõpnud loomadel. Isaslinnust märksa suurem emaslind suudab lendu tõusta üle kolme kilose saagiga.

 

Kaljukotkale ja teistele suurematele röövlindudele lähenemine on pigem ebatõenäoline. Kindlasti on märksa hõlpsam uurida matkatee ääres kopsijaid. 

 

 

EESTI RÄHNID

 

Kehtna valla matkatee metsades ja parkides võib kohata suisa üheksat rähnilist, kellest roherähn on tänase seisuga kõige haruldasem. Kõigil neil on elupaiga osas omad eelistused ja mitte sugugi kõik rähnid ei toksi puutüvesid. Rähnid loovad palju elupaiku teistele metsaelanikele ning neil on linnumaailma ühed märgatavamad tegutsemisjäljed.

 

Musträhn (Dryocopus martius) on suur-kirjurähnist ligi kolm korda suurem, tumeda sulerüüga. Musträhn on suure rähni kohta võrdlemisi arg lind ja harva õnnestub teda väga lähedalt näha. Tema koduterritooriumi suuruseks on 200-1000 hektarit. 

 

Suure, peitlitaolise nokaga taob ta suurest kännust või elusa kuuse juurtest välja ihaldusväärsed palad. Põhitoiduks on musträhnil peaasjalikult putukad, eelkõige puukoore alt kougitavad üraski- ja sikuvastsed ning sipelgad, eelistatult kuklased. Esimesi aitab kätte saada pikk kidalise otsaga keel, teisi keelel olev liimjas aine. 

 

Talvel lammutab musträhn lihtsa vaevaga mõne kuklasepesa, sest päevane toidutarve on tal suur. Musträhn on metsade ökosüsteemis ülioluline insenerliik, kelle loodud õõnsusi saavad hiljem kasutada teised liigid pesapaiga- või kasvupinnana. Musträhni poolt kasutusest väljalangevaid õõnsusi hindavad muuhulgas sõtkad, karvasjalg-kakud, metsnugised, oravad, vapsikud ja paljud muud metsaelanikud.

 

Väänkael (Jynx torquilla) on üks meie kummalisemaid rähne. Pruunika üldmuljega, varblasest pisut suurem väänkael käib talvitub sügisvihmade ja lumehangede ajal lõunas ning saabub meile enamasti aprilli lõpus, et siis taas septembris lõunasse liikuda. 

 

Kuigi väänkaelal on rähnidele omaselt kaks varvast suunatud ettepoole ja kaks tahapoole, ei saa ta ronida püstistel puudel ja tegutseb kas maapinnal või kaldu seisvatel puutüvedel. Valdava osa tema menüüst täidavad sipelgad ja nende nukud ning kuna sipelgad pole jahedal ajal kuigi aktiivsed, poleks väänkaelal sügisest alates miskit süüa. Meie rähnlastest on ta ainus, kel pole pesaõõnsuse raiumiseks sobivat nokka ja seetõttu hõivab ta teiste rajatud õõnsusi. 

 

Suur-kirjurähn (Dendrocopos major) oma punase sabaaluse, kontrastselt musta selja ja valgete laikudega jääb kindlalt silma. Isaslindu ehib kuklal ka kaunis, punane mütsike. Neid silmajäävaid sulelisi on nii pargist, aiast kui sügavalt laanestki võimalik üles leida tänu toksimisele. Talvisel ajal hoiavad suur-kirjud okaspuude ligi. Erinevalt teistest meie rähnidest, himustavad suur-kirjurähnid käbisid täis kuuski ja mände ning käbide töötlemiseks rajavad nad endale talveks mitu niinimetatud sepikoda, kus taovad käbist seemneid välja. 

 

Laanerähn (Picoides tridactylus) e. kolmvarvas-rähn on meie üheksast rähnlasest üks pisemaid, olles suur-kirjurähnist väiksem ja tihastest suurem. Puudel turnimiseks on tal erinevalt teistest rähnidest vaid kolm varvast. Emas- ja isaslind on mõlemad musta-valgekirjud, kuid isaslinnu peanuppu ehib kollane mütsike.

 

Laanerähni kohtab enim vanades okaspuumetsades. Laanerähn on meie metsades üks harvemaid ja vaiksemaid koputajaid. Kodu näeb ta üksnes neis paikades, mille inimene on mõneks ajaks unustanud. Kus leidub eri vanuses puid; surnud, surevaid ja elusaid; püstiseid ja neidki, kes samblavaibale on puhkama sättinud. Teda paeluvad puukoore all talvituvad lülijalgsed, putukad ning tüvesse peitunud mardiklaste vastsed, keda ta võib ühel puul otsida kogu päeva.

 

Väike-kirjurähn (Dendrocopos mino) on veidi suurem kui tihane ja teistele rähnidele jääb ta nii pikkuselt kui kehakaalult kõvasti alla. Kaalult on ta ligi viisteist korda kergem kui meie suurim rähn - musträhn. Tema teed kulgevad sageli mööda veekogude äärseid leht- ja segametsi. Suurtesse metsamassiividesse satub ta harva ja sealgi ei kostuks tema vaikne toksimine kaugele. Erinevalt teistest rähnidest kiigub väike-kirjurähn sageli ka pillirool, seda armutult lammutades, sest pilliroo puitunud vartes leidub rohkelt sinna peitunud putukaid ja lülijalgseid. 

 

Hallpea-rähn (Picus canus) e. hallrähn on veidi suurem kui suur-kirjurähn. Ta kuulub rohelist värvi rähnide hulka ja päris paljud eestimaalased ongi teda pidanud roherähniks. Mõne isaslinnu seljasulestik on nõnda erk kollakasroheline ja laup tulipunane, et kuidagi ei taha teda hallpea-rähniks või lihtsalt hallrähniks kutsuda. 

 

Erinevalt pisut suuremast roherähnist on hallrähnil pea veidi hallikam ja vaid isaslinnu laup on punane. Ka pole hallrähnil silmade ja noka vaheline ala ning silma ümbrus mustad nagu roherähnil. Tasub märkimist, et roherähn on tänaseks Eesti aladelt tõenäoliselt taandunud. 

 

Valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos) on välimuselt suur-kirjurähni sarnane, kuid ta on pisut suurem, nokk on pikem ja peitlitaoline. Valgeselja rind on triibuline ning selg kirju. Suur-kirjurähni rind on seevastu ühtlaselt valge ja seljal on selgelt eristatavad suuremad valged laigud. Valgeselg-kirjurähni isaslinnul on kogu pealagi punane, suur-kirju papal vaid kukal.

 

Valgeselg-kirjurähn ei ole ühtlaselt üle Eesti levinud, vaid asustab arvukumalt suuremaid lehtpuude ülekaaluga metsi. Eriliselt meeltmööda on talle ojade ja jõgede äärsed rohke lamapuidu ning päevinäinud, surnud puudega metsad ja salud. Teda tasub otsida ka kobraste poolt üleujutatud aladelt, kus ta isegi vee kohal mõnda sangleppa või kaske rapib. 

 

Tamme-kirjurähn (Leiopicus medius) on suur-kirjurähnist pisut väiksem ja harvemini kohatav. Tema küljed on triibulised ning sabaalune on roosa. Nokk on tamme-kirjurähnil lühem ja peenem kui suur-kirjurähnil ning see on pigem mõeldud putukate nokitsemiseks kui puude lammutamiseks. Seetõttu võib tamme-kirjurähni kuulda harva trummeldamas. 

 

Oma väikese nokaga saab ta jagu eelkõige lehtpuudest ning seetõttu on tema meelispaigaks vanade tammede ja pärnadega mõisapargid, puisniidud ja valdavalt laialehiste lehtpuudega metsad. Võrreldes teiste rähnlastega, on tamme-kirjurähn Eestis üsna uus asukas. 

 

Roherähn (Picus viridis) e. meltsas on Eestis väga haruldane.

 

 

SUURULUKID JA LOOMADE JÄLJED

 

Matkateed võib läbida nii jalgsi kui rattaga, kuid ette võib võtta ka eri punktide külastamise autoga. Jalgsi või rattaga liikudes on aga võimalus lugeda pinnasele või lumele jäetud suurulukite jäljeraamatut. Kusjuures aastaajati võib jäljeraamatu sisu olla erineva mahuga. Enim hakkavad silma rebaste, kährikute ja metskitsede jäljed, kuid ehk hakkavad silma ka põtrade ja pruunkarude käimised. Õnne korral võib jäljetekitajaid endidki silmata. 

 

Metskits (Capreolus capreolus) 

 

Sügisest kevadeni hallikaspruuni ja hiliskevadest varasügiseni punakaspruuni karvakasukat kandev metskits on üks neist metsaelanikest, keda on Kehtna valla matkateel kõige suurem tõenäosus kohata. Metskitse nägemiseks ei pea ilmtingimata hiilima või pikalt varjes passima, sest kõndivad või rohtu mugivad metskitsed on suhteliselt julged. Sügistalvisel ajal liiguvad metskitsed mitmekesi või suisa suurtes gruppides. 

 

Mida enam on karjas päid, seda suurema tõenäosusega hoiab keegi pidevalt ümbritseval silma peal. Metskitse saba ümbruses on valge ala, mida kutsutakse sabapeegliks. See on heaks orientiiriks talledele. Ühtlasi aitab see meil metskitsi tumedas keskkonnas märgata. Sarved on ainult isasloomadel ja neid heidavad nad igal sügisel, et kevadtalveks taas uued kasvatada.

 

Pruunkaru (Ursus arctos) 

 

Pruunkarud asustavad metsaalasid, aga enamasti hakkavad kogukad mesikäpad silma teid ja metsasihte ületades. Kuigi keskmiselt kuni veerand tonni kaaluvat pruunkaru loetakse kiskjaks, kuulub lihatoit tema menüüsse vaid ajuti. Seda peamiselt kevadel pärast ärkamist ning sügisel enne talveunne suundumist, sest enne sügavat und tuleb palju energiat koguda. Põhiliselt saavad pruunkarud kõhu täis kõigest taimsest. 

 

Võib tunduda uskumatuna, kuid karud liiguvad väga hääletult. Vaid vesisel pinnal kostub nende tatsamine. Karu kuulmine ja haistmine on head, kuid nägemine on pigem tagasihoidlik. See on ka mõistetav, kuna suure ja koguka keha kõrval on ta silmad pigem pisikesed. Eestis elab kuni 1000 pruunkaru ja on tõenäoline, et mõni aeg-ajalt ka Kehtna matkateed ületab. Pruunkarud püüavad enamasti kohtumisi inimestega vältida, aga mõnikord see väga hästi ei õnnestu. Kontakti karuga ei tasu sellistel hetkedel otsima asuda ning kindlasti ei tohiks karu eest jooksu panna.

 

Kehtna valla matkatee läbimise järel näed ära killukese eriilmelisest Eestimaast. Jäägu matkateel selja taha kilomeetreid kui tahes palju, avastamisväärset kohtab pea igal sammul. Kui liikuda avatud meeltega, on lisaks aktiivsele puhkusele võimalik näha ja kuulda matkatee ääres toimetavaid sulelisi ja karvalisi ning kohata enda jaoks uusi taimemaailma esindajaid. Seltskonnaga mööduvad kilomeetrid pea märkamatult. Sestap võta kaasa pere või sõbrad ning asu tegudele!